Ühel päeval siis saabuski minu õnnepäev. Vanaema ütles mulle: "Täna luban ma sul endaga tööle kaasa tulla". Ma olin sellest ülivaimustuses ja ootasin õhinaga. Kui uksest sisse läksime, siis juba nägin ühte näitlejat. Vanaema teretas teda viiskalt, mina aga kihistasin naerda ja näitasin näpuga, et: "Näe näe, see on tema!". Seejärel sõitsime liftiga üles ja jõudsime vanaema töökabinetti. Seal oli palju kangaid, nööpe, niiti, nõelu, õblusmasinad jne. Ma imestasin, kuidas vanaema suudab nii paljude asjadega töötada. Samas aga kujutasin ka ise ette, kuidas näitlejatele riideid õmblen. Vanaema asus oma tööd tegema ning lubas mul proovilappide peale õmmelda.
Oli möödunud peaaegu pool päeva ning näitlejatel pidi kohe hakkama etenduse proov. Ma nurusin vanaemalt, et kas ma võin ka saali minna, istuda kasvõi viimasesse ritta, aga peaasi, et mina saaksin ka seal olla ja vaadata. Memm siis lausus selle peale: "Okei mine, aga vaata, et sa tasa oled ja neid ei sega". Lubasin, et olen korralikult ja jooksin kiiresti ning vaikselt saali. Nägin, et nad kõik olid seal laval ja harjutasid. Olin väga õnnelik, et sain näitlejaid lõpus oma silmaga näha. Aga mõnes mõttes pidin ka pettuma. Ma ju uskusin, et nad on mingid imeinimesed. Aga tegelikult on nad samasugused nagu me kõik. Nad naersid ja jutustasid omavahel, vahepeal riidlesid ja natuke karjusid. Ka tekst läks aeg-ajalt sassi.
Olin siis väike ja juhm ning arvasin, et mõned inimesed on paremad, kui teised. Aga tegelikult oleme me kõik võrdsed. Ma siiski loodan, et vanaema võtab mu ühel päeval uuesti teatrisse kaasa.
4 kommentaari:
Hästi tore jutt. Pole midagi paha öelda.
Hea jutt. Ei häirinud miski.
Väga hea jutt, pole nagu midagi öelda.
Väga hea jutt, hea idee!
Postita kommentaar