"Karupoeg meejahil" - autor Mailis Meritee

Väike karu, kõht on tühi
elab metsas teistpool tüvi.
Mõtles, et läheks otsiks süüa
pole ju mõtet niisama lulli lüüa.
Hiilib vargsi mesipuu poole,
et rahuldada on ihneid soove.
Leiabki üles mesilaste pesa
mõtleb, et kui olen juba siin eks siis tuleb midagi teha.
Võtab ampsu, võtab kaks
tuju läheb aina paremaks.
Lõpuks tunneb kõht on täis,
aga mõtleb:"Ah, mis siis!"
võtan veel ampsu, võib-olla isegi viis.
Üha ahnemaks karupoeg läheb
juba silme ees keerlevad tähed.
Lõpuks, kui süda nii paha,
siis kukub sinna samasse maha.
Järsku kuuleb, et mesilaspere jõudnud on koju.
Nad uurivad, miks magab nende puu all üks poju.
Karupoeg selle peale vihastab,
peas püsti tal tõusevad kiharad.
Ta mesilastega kurjustama hakkab,
et miks nad kisavad, magada ei lase ja ei ole vakka.
Mesilased seepeale minema kihutavad.
Karupoeg jookseb neil järgi,
jättes maha palju jälgi.
Äkitselt karupoiss kukub sohu
umbes kümme puud enne kodu.
Ahnus ajas üle pea
ja nüüd karupojal enam ei vea.
Sohu ta kukub
ja nüüd seal igavesti tukub.

Loo moraaliks on see, et ära taha midagi üleliia, sest liigne ahnus võib halvasti lõppeda.