"Karupoeg meejahil" - autor Mailis Meritee

Väike karu, kõht on tühi
elab metsas teistpool tüvi.
Mõtles, et läheks otsiks süüa
pole ju mõtet niisama lulli lüüa.
Hiilib vargsi mesipuu poole,
et rahuldada on ihneid soove.
Leiabki üles mesilaste pesa
mõtleb, et kui olen juba siin eks siis tuleb midagi teha.
Võtab ampsu, võtab kaks
tuju läheb aina paremaks.
Lõpuks tunneb kõht on täis,
aga mõtleb:"Ah, mis siis!"
võtan veel ampsu, võib-olla isegi viis.
Üha ahnemaks karupoeg läheb
juba silme ees keerlevad tähed.
Lõpuks, kui süda nii paha,
siis kukub sinna samasse maha.
Järsku kuuleb, et mesilaspere jõudnud on koju.
Nad uurivad, miks magab nende puu all üks poju.
Karupoeg selle peale vihastab,
peas püsti tal tõusevad kiharad.
Ta mesilastega kurjustama hakkab,
et miks nad kisavad, magada ei lase ja ei ole vakka.
Mesilased seepeale minema kihutavad.
Karupoeg jookseb neil järgi,
jättes maha palju jälgi.
Äkitselt karupoiss kukub sohu
umbes kümme puud enne kodu.
Ahnus ajas üle pea
ja nüüd karupojal enam ei vea.
Sohu ta kukub
ja nüüd seal igavesti tukub.

Loo moraaliks on see, et ära taha midagi üleliia, sest liigne ahnus võib halvasti lõppeda.

Ivan Krõlov "Pärdik ja Prillid"

Kord märkas pärdik, käes tal vanaduse päevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kuid eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud:ja kes teab kust tõi
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub
pealaele upitab, seal käpalabale -
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, rämps"ta kirub : "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei jõhviväärt!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.

Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast - sodi taga.

1. Missugune on valmis "Pärdik ja Prillid" esitatud sündmus ja loo moraal?
Sündmus on selline, et Pärdiku silmanägemine on halvaks jäänud ning ta vajab prille. Neid saab ta inimeste käest aga ta ei oska prillidega midagi peale hakata. Nii siis ta arvabki, et inimesed on selles süüdi ja tahtsid teda narriks teha.
Moraaliks on aga see, et kui sa ise midagi ei oska või millegagi hakkama ei saa, siis ära kunagi süüdista teisi vaid ikka vaata kas äkki on asi sinus endas.

2. Miks Pärdik ja Prillid on lause keskelgi suure tähega?
Sest Pärdik ja Prillid on antud juhul valmis nimed, mis kirjutatkse alati suure tähega.

3. Missugust inimest kehastab Pärdik?
Ma arvan, et Pärdik kehastab juhmi võhikut, kes millegagi ise hakkama ei saa ja süüdistab ainult teisi ning sealjuures arvab, et ise on kõige targem.

4. Too ka ise mõni näide, kus võhikluse tõttu on kasulik asi lõhutud või tema tähendust halvustatud?
Minul endal on üks juhus, kui ma sain oma esimese telefoni. Ma olin loomulikult väga õnnelik aga ma ei osanud seda absoluutselt kasutada. Ja kuna ma midagi aru ei saanud, siis olingi natuke aega solvunud, et mulle kingiti selline asi, mida minu arust polnud võimalik kasutadagi.

5. Missuguseid inimloomuse omadusi võiksid kehastada järgmised loomad:
rebane - kaval ja arukas inimene, kes teab mida elult tahab.
hunt - salapärane ja ettevaatlik, aga samas on ka võimeline millekski julgemaks.
karu - rahulik ja enesekindel, võtab asju vabalt.
tiiger - väga julge, sihikindel ja pealehakkaja tüüp, oskab teisi inimesi vajadusel paika panna. eesel - suhteliselt otsustusvõimetu ja laisa iseloomuga.
lammas - juhm ja loll, kes ei suuda ise kunagi midagi otsustada, õrna iseloomuga inimene.
jänes - keskmiselt tark ja kiire otsustaja, suudab ennast igasugustest olukordadest välja
vusserdada.

Kuulsuse võlu

Minu vanaema on õmbleja ja töötab teatris. Ma olen teda alati kadestanud, sest ta saab iga päev näha palju kuulsaid näitlejaid. Kui olin väiksem, siis nurusin teda koguaeg, et ta mind tööle kaasa võtaks. Tegelikult tahan seda siiamaani. Vanaema aga ütles alati: "Mis sul seal ikka teha on? Näitlejad on ju ka tavalised inimesed." Mina aga arvasin vastupidi. Ma mõtlesin, et nad on imeinimesed kuna oskavad näidelda. Nad on ju koguaeg televiisoris ja kõik Eesti inimesed teavad neid ning kui mina nendega kohutda saaksin, siis oleksin ka nagu kuulus näitleja.
Ühel päeval siis saabuski minu õnnepäev. Vanaema ütles mulle: "Täna luban ma sul endaga tööle kaasa tulla". Ma olin sellest ülivaimustuses ja ootasin õhinaga. Kui uksest sisse läksime, siis juba nägin ühte näitlejat. Vanaema teretas teda viiskalt, mina aga kihistasin naerda ja näitasin näpuga, et: "Näe näe, see on tema!". Seejärel sõitsime liftiga üles ja jõudsime vanaema töökabinetti. Seal oli palju kangaid, nööpe, niiti, nõelu, õblusmasinad jne. Ma imestasin, kuidas vanaema suudab nii paljude asjadega töötada. Samas aga kujutasin ka ise ette, kuidas näitlejatele riideid õmblen. Vanaema asus oma tööd tegema ning lubas mul proovilappide peale õmmelda.

Oli möödunud peaaegu pool päeva ning näitlejatel pidi kohe hakkama etenduse proov. Ma nurusin vanaemalt, et kas ma võin ka saali minna, istuda kasvõi viimasesse ritta, aga peaasi, et mina saaksin ka seal olla ja vaadata. Memm siis lausus selle peale: "Okei mine, aga vaata, et sa tasa oled ja neid ei sega". Lubasin, et olen korralikult ja jooksin kiiresti ning vaikselt saali. Nägin, et nad kõik olid seal laval ja harjutasid. Olin väga õnnelik, et sain näitlejaid lõpus oma silmaga näha. Aga mõnes mõttes pidin ka pettuma. Ma ju uskusin, et nad on mingid imeinimesed. Aga tegelikult on nad samasugused nagu me kõik. Nad naersid ja jutustasid omavahel, vahepeal riidlesid ja natuke karjusid. Ka tekst läks aeg-ajalt sassi.

Olin siis väike ja juhm ning arvasin, et mõned inimesed on paremad, kui teised. Aga tegelikult oleme me kõik võrdsed. Ma siiski loodan, et vanaema võtab mu ühel päeval uuesti teatrisse kaasa.

Hulgamäärus

Enamasti mulle meeldib koolis käia. Mõni päev tahaks kohe kangesti kooli minna, vahel aga hoopiski koju jääda. Praegu läheb mul koolis päris hästi. Kuigi vahepeal on liigagi palju õppida.

Üks päev oli koolis üsna vähe õpilasi. Sel päeval oli õues õige suur lumetorm. Bussid olid hommikul puupüsti täis.

Mõni hommik olen väga väsinud ega jaksa sugugi kooli minna. Aga tuleb ennast sundida, kuigi ei tahaks karvavõrdki minna.