Viisimäärused

Me kõndisime aegamisi bussipeatuse poole. Täna oli see päev, kui pidin välismaale sõitma. Ema oli mind käsikäes saatma tulnud. Ta suutis mind hädavaevu vaadata, sest oli natuke vihane, et ma ära lähen. Me seisime ligistikku, kuigi oleksin tahtnud vahepeal omaette olla. Aeg möödus märkamatult. Ema noomis mind, et ma oma asjad olin kodus ripakile jätnud. Ta vaatas mind umbusklikult mõeldes, kas ma ikka saan ise hakkama. Seisime ikka maantee ääres ja järgemööda möödusid meist paljud autod, aga bussi polnud veel tulnud. Ütlesin emale, et lähme siis parem koju tagasi. Taaskord heitis ema muule vihase altkulmu pilgu. Ta lausus avasui, et kui ma olen juba nii otsustanud siis tagasiteed pole. Me leppisime suusõnal kokku, et helistame iga päev. Vilksamisi paistsid juba bussi tuled ehk oli aeg minna. Jätsin emaga hüvasti ning kobamisi vedasin oma kohvri bussiuksest sisse.