Tuul vaibus ja ilm muutus tasaseks. Üle taevalaotuse lendas üks valge luigepaar. Ma polnud kunagi neid nii lähedalt näinud. Kahtlesin, kas luiged üldse olemas on. Kõike, mida silmad näevad ei saa ka uskuda. Äkitselt olid kadunud kõik nägemused ja unenäod, maailma tõi mind tagasi vali kärgatus.
Virgudes unest märkasin läbi lumepilvede loojuvat päikest. Valitses vaikus, vesi läikis ning oli sile. Silmasin horisondil saart. Mulle paistsid selle rookatusega majad ja paekivikorstnad. Märkasin kaldal seisvat inimest. Ta rääkis midagi, kuid ma ei kuulnud sõnagi. Mõistsin teda tema pilkude kaudu. Korraga muutus mees lapseks. Ta oleks seilanud nagu mööda vanu aegu. Veest hakkasid kerkima mälestuste sambad. Mul hakkas kõhe. Polekski nagu sõitnud merel, vaid hoopis mööda teise mehe saatust.
Eemalt paistis tuletorn, mis meile signaale saatis. Viimaks jõudsime kaldale, kus ootas meid salk eitesid. Ma tervitasin neid viisakalt. Meie aga olla liigselt pruukinud külmarohtu. Varsti saabus suure tuisu ja lumega öö. Korstnajalg ulgus, aken kägises, mina magasin soojas ja rahus. Nägin unes, et ma nülisin suure nürida noaga randvallilt merikapsa lehti. Ärgates olin näost tuhkjashall – ma ei mõistnud, mida unenägu võis tähendada.
Algas hilissügisene päev. Oli küll kole ilm, aga otsustasin minna pangale. Tuul oli hirmus kõva ning hiiglaslikud lained mäslesid vastu kaljuseina. Ma seisin pangal kaua keset esmast lund. Ärevast merest tuli minuni suur enneolematu rahu.
Saarel algas kolmas päev. Kippusin juba väga koju. Ööga rauges ka torm, mis oli kõik minema pühkinud. Meri oli jääs, seega äraminemisele ei saanud niipea loota.
Saarel jõudis kätte neljas päev. Polnud midagi teha, oodata vaid homset päeva. Tuul võiks ometi tõusta ja lõhkuda jää. Jalutasin nõmmel, vaatasin kadakaid, männid olid seal madalad ja jässakad. Mõtlesin, et miks siitkandi mehed peavad kütust tooma kaugelt, mille sisse toob torm ja kalu saab merelt.
Viienda päeva hommikul viskasin selga matkapambu ning asusin teele - nõrgale jääle. Mind saatis üks kohalik külamees, keda siinkandis hüüti mereröövliks. Esialgu kulges rännak libedalt. Peagi hakkas paistma mets. Olin rõõmus, et viimaks pääsen tsiviliseeritud maailma, kuid järsku olime mõlemad röövliga läbi jää. Püüdsime sealt välja rabeleda, aga jõud oli otsas. Viimaks see õnnestus ning polnud teha enam muud, kui minna tagasi. Oli kohutavalt külm ja märjad riided soodustasid seda veelgi. Üha kiiremini saabus õhtu. Nägemine muutus raskeks ja peagi kadus silmist kurss. Saareni oli veel tükk maad, appihüüd ei oleks aidanud. Kogu mu elulugu käis läbi silme eest. Panime ette suitsud ja hakkasime plaani pidama. Ei tea siiani kas päästis meid plaan või lihtsalt juhus.
Kui ma kuuenda päeva hommikul virgusin kartsin, et olen ärganud teises ilmas. Saar ei tahtnud minust lahkuda, vaid palus peatuda ja paigale jääda. On siis lahenduseks see, et ma olen jõudnud siia, aga tulemuseks suletus ja ahendatus.
Üheksandal päeval laskis saar mul minna. Veel kaua ta mind pilkudega saatis. Ma roomasin, ennast libistasin, vähkresin ja värisesin. Mulle meenusid luiged. Nende lend oli hetkel minule täiesti vastupidine. Küll ma roomasin ja käpuli käisin ning lõpuks pikali vajusin, kuni endas üht ülendust tundsin. Ei tea mis sisejõul ma püsti tõusin ja kaugele nägin. Nägin kaugele ette oma teed ja tuldud rada. Oh, kuidas ma häbenesin tühje saavutusi, mille peale seni nii uhke olin olnud. Salgasin oma naeruväärset, ennast täis, upsakat, edevat ja ahnet kuju. Tundus, et nüüd sellest koormast olen vaba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar